Tatjana Mihhailova Polotška ehk Volkswagen Polo
Tekst: Autopiloot Fotod: Kalev Lilleorg
Väikse plikana olid Tatjanal mänguasjade kapis küll nukud olemas, aga nukumänge mängis ta ainult oma õega. Teda kiskus rohkem õue poiste sekka – nende mängud olid põnevamad ja mänguasjadki ägedamad. Tüdrukul endal oli poistega liivakastis mängimiseks mitu autot, kui nüüd õigesti meeles on, siis Mercedesed, meenutab Tatjana.
Saksa kvaliteedile on lauljatar Tatjana Mihhailova (25) jäänud kindlaks tänini, ehkki liivakasti-mersude asemel on tal isiklikuks autoks viimased kaks aastat olnud Volkswagen Polo. Polotška, nagu slaavi verd lauljatar ise oma lemmikut hellitavalt kutsub.
Polotška
on peres n-ö diskreetne auto. Tatjana väljavalitu Mikk Saar sõidab ühe täitsa
tipp-topp jaapanlasega, aga sellele on tema nimi suurte tähtedega ukse peale
kirjutatud. "Sellega sõites kipuvad inimesed liikluses ikka meile aknast sisse
vaatama," itsitab lauljatar. "Kui tahame omaette ja ilma tähelepanuta liikuda,
saame seda Pologa teha."
Muusikust võiks oodata, et auto kindalaegas ja pool pakiruumigi on CD-plaate täis. Kuid Tanja Polos on ainult kaks plaati. "Kuulan autoga sõites raadiot," selgitab ta. "Autot ostes tahtsin, et originaalstereo oleks sees, ja see töötab nii hästi, et mingitesse leviaukudesse raadiot kuulates praktiliselt ei satugi."
Esimene kahest plaadist on Lauri Pihlapi singliesituselt kaasa saadud "Split Personality". No lihtsalt anti kaasa, selgitab Tanja.
Teine plaat on Miku... "Mis su plaadi nimi oligi?" küsib ta Mikk Saare vanematekodu terrassil kohmetult mehe poole piiludes. "Ah Pihlapi oma tead peast ja minu oma unustasid ära?!" teeb Mikk suured silmad.
Miku plaadi nimi on "See on see".
Tanja autot nägemata võiks arvata, et see on kindlasti kas punane või äärmisel juhul kollane. Aga võta näpust, tegelikult on hall. Punased autod ei meeldi kohe üldse, tunnistab ta. Või kui, siis äärmisel juhul kirsipunane, aga mitte selline Ferrari-punane. "Mulle ei meeldi sellised autod, mis vastu karjuvad ja tähelepanu püüavad," teab ta. "Üle kõige meeldiks musta värvi masin, aga sellist Polo ei olnud ostmise ajal saada."
Tegelikult läks Tanja üldse autot ostes Golfi järele, kuid Golfist vaid pisut väiksem Polo tundus tol hetkel parem diil. "Saksa autod meeldivad mulle väga. Ma pole küll autop..." Tanja vakatab ootamatult, pilk peatub diktofonil.
"Autopede?"
"No pole jah. Ameerika autod meeldivad ka. Aga kui ma peaks ise linnas Cadillaci parkima või sellele bensiini sisse ostma, siis..."
Praegu väga aktuaalsete kütusehindade juures on ta rõõmus ka oma Polotška säästlikkuse üle, ning džiibi ostnud tuttavaid ei kadesta Tanja mitte üks põrm. "No see oleks ju lausa piinlik, kui peakski tööl käima selleks, et autole benssu osta," arvab ta.
Tanja, keda automargid polnud varem huvitanud, hakkas teismelise plikana ühel päeval lihtsalt automarke õppima. "Lihtsalt tahtsin selgeks saada ja kõik. Isa õpetas mind: näitas autode logosid ja seletas – see kolme haruga on Mercedes, see rõngastega on Audi," sõnab Tanja.
Tegelikult on ju Ameerika ja Saksamaa kõrval veel kolmaski suurte autotööstuse traditsioonidega riik – Jaapan. "Käisin, vaatasin samas suuruses Jaapani autosid kah," tunnistab Tanja. "Aga see jaapanlane tundus kuidagi plastine seest, Polo on selle kõrval ikka lausa soliidsem auto. Mis siis, et väike naistekas!" naerab ta.
Meeste-naiste stereotüübiga kohtub Tanja liikluses mujalgi kui ainult autode iseloomustustes. "Kellegagi koos sõites ikka kuuleb vahel kirumist," meenutab ta. "Meestel nagu peaks kohe see naine-roolis-kommentaar aeg-ajalt ära käima!"
Põhjust Tanja selliseks diskrimineerimiseks justkui ei anna, sest juhina käitub ta korralikult. Ent võib-olla see ajabki mõnedel meestel harja turri? "Kihutaja ma väga ei ole, ainult siis, kui tõesti vaja on," sõnab ta. "Öösel olen vahepeal foori alt pisut rutem ära läinud kui vaja, kuid see on ka kõik. Aga ma näitan raudselt alati suunda – see on miski, mida ma liikluses väga oluliseks pean."
Selle olulisuses on ta ka omal nahal jõudnud veenduda, sest ühe tüüpilise märguandeta ridade vahel sõeluja tõttu oli Tanja lausa kolm nädalat jalamees. Ootamatult ette pööranud liikleja säästmiseks sõitis ta autoga ohutussaarele, mida aga lisaks valgele värvile tähistas ka kõrge äärekivi. "Esirattad olid vaat niimoodi," sõnab lauljatar, sättides käelabad kahte lehte, tähistamaks õnnetult lääpas esirattaid.
See
ei tähenda, et alt sõidetud esisilla vahetamine peakski teeninduses aega võtma
kolm nädalat, sest Volkswageni margiesinduses käib see töö tegelikult kiirelt
ja kvaliteetselt. Vaid liiklusõnnetuse põhjustaja kindlustusfirma oli see,
kellele ei mahtunud pähe, et talle esitatakse arve margiesindusest. "No
vabandust, ma ei taha oma autot kusagile Koplisse onu Vanja kätte viia,"
laiutab Tanja käsi.
Ka autot valides olid tal silme ees kruvikeerajad ja mutrivõtmed – ta tahtis nendega võimalikult vähe tegemist teha. "Mõned sõbrad küll hurjutasid, et mis sa ikka uuest autost ostad," meenutab ta. "Aga ma tõesti ei tahaks autot, mida tuleb pidevalt putitada – vähemalt naised ei oska ega tahagi seda teha. Minul oli vaja head liiklusvahendit, mis usaldusväärselt sõidaks."
Vaatamata sellele, et hoolimatu liikleja tema auto rikkus, ei kiirusta Tanja Eesti liikluskultuuri hukka mõistma. Ta valmistub küll Rootsis chillout-muusika plaadi väljaandmiseks (nimeks saab "Sunday Music") tänavu sügisel ja käib seetõttu ka tavalisest sagedamini Rootsi vahet, kuid välismaale sõites eelistab oma autot mitte kaasa võtta.
"Vot Moskvas käisin mõned aastad tagasi, seal oli küll asi hull," meenutab ta. "Jalakäijat ei lasta isegi rohelisega üle, signaalitavad veel oma džiipidega, et kuhu sa, loll, ronid! Kahest reast tehakse seal ilma naljata neli ja Venemaa administratsioonile on eraldi sõidurajad – sellised, kus tohivad sõita ainult punase numbrimärgiga autod!"